Oskar Luts
kirjanik. ,,Ent seda pole enam . . .". Urka asemel on nägus postkontori hoone.
Uues asukohas laienes märgatavalt töökoja tegevuspiirkond. Tellimusi saabus ümbruskonna talurahvalt,
Palamuse ametimeestelt ja koguni mõisnikelt. Tulusid lisanes niivõrd, et Hindrik Luts võis endale ehitada
veskijärve äärde ruumika maja.
Oskar Lutsu ei huvitanud kingsepaamet. Varases lapsepõlves on ta ometi saapakontsi nahatükkidest
kokku kleepinud. Nii teeninud ta endale vähekese taskuraha. Juba põlvepikkuse poisina osutas ta vaimset
taipu. Kingsepalaua ääres istudes püüdis ta isal abiks olla arvete tegemisel, et isa raha tagasiandmisel ei
eksiks.
Nii välimuselt kui iseloomult oli Luts oma emasse ja emapoolseisse vanavanemaisse (väike kasv,
hallikassinised silmad, arglik ja tagasihoidlik loomus). Nagu kirjanik ise mainib: ,,Minus pesitseb ema arglik
veri".