Lydia Koidula - "Talvine metsasõit"
,,Talvine metsasõit"
Lydia Koidula
Raske on kirjeldada midagi sellist, mis võtab ju lausa hingetuks. Eesti keel on ikka pagana
ilus keel! Oma esimestes lausetes tunneb Koidula rahulolu kallist kevadest, sula suvest ja
sügist kuldpunases ehtes. Talv on aga tormine lumi tuiskab saaniste vahelt üles ja
metsatee tolmab valgeid helbeid täis. Hiis on õrn, kuid olenemata külmale talvele, peab see
puu vastu, sest Koidula usub temasse. Kas kõik lilled on surnud talveti? Mitte ju kõik nad
magavad vaid sellest pikast elust. Vastu peavad kadakad, kes ei nõrku külma käes, sest
nende südametes liigub kinni pidamata elu vaim edasi, toetab neid raske koorma all, et ta
oma oksi ei murraks! Ka kõrb peab kiirustama, sest elu ei seisa paigal. Las aga suvine elu