VANA-ROOMA INIMESTE ERINEVAD TEGEVUSALAD JA ELU-OLU
ja neljakohalisi" (Tiidus 1997; lk 207).
Kuna haritud inimene pidi oskama kreeka keelt, jätkasid noormehed tihti õpinguid ka
grammatikakoolis, kus tihti olid ka õpetajateks kreeklastest retoorikud ja grammatikud
(Palamets 1976). Nendest peeti rohkem lugu kui algkooli õpetajatest, kuid konkurents õpilaste
pärast oli suhteliselt suur ja õpetajad pidid klassiruumi täitmiseks taluma mitmeid alandusi ja
vahel ka seda, et õpilastelt jäi tasu saamta, kuna vanematelt saadud kooliraha oli ära kulutatud.
Avalikult kutsuti neid õpetajaid professoriteks (muide, tool, millel nad istusid, kandis nime
cathedra ehk kateeder) (Tiidus 1997).
16-ndast eluaastast said poisid astuda reetorikooli kõnekunsti õppima. Seda läks vaja, et
saada juhtivatesse riigiametitesse, kuna seal peeti ääretult oluliseks oskust esineda avalikkuse
ees. ,,Ka väepealikutelt nõuti, et nad oskaksid sõdureid elava sõnaga innustada" (Palamets
1976; lk 204).