Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas
Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi
kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri
radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja
positiivsetest aatomitest ja nende ühenditest. Arvatakse, et kolmanda teooria, mis uskus, et
orgaaniliste ainete sarnasused seisnevad nende saamisviisides, omadustes ja koostises, rajas
C.Gerhard. Ning viimase ehk neljanda teooria rajas A. Butlerov. Viimane teooria oli
struktuuriteooria ja see sarnaneb kõige rohkem tänapäeva orgaanikale. Butlerov tõestas, et
aine keemilised omadused sõltuvad aine molekulide koostisest ning struktuuridest. Ta selgitas
ka isomeerianähtust.
Sajandi keskpaika jõudes suudeti sünteesida veel teisigi aineid. Näiteks 1842. aastal sünteesis
vene teadlane N
annaabi.ee 
