Pisuhänd Eduard Vilde raamat ''Pisuhänd'' oli minu arvates telelavastusest küllaltki erinev. Telelavastuses olid tegelased huvitavamad ja värvikamad. Näiteks suutis näitleja Jüri Krjukovi telelavastuses jätta Sandrist palju saamatuma ja alandlikuma mulje kui raamatus ning kehastas luuserlikkust palju tugevamalt. Samuti ületas ootust ka Urmas Kibuspuu Piibelehe rollis. Raamatus jäi Piibelehest väga tagasihoidlik ja lihtsameelne mulje aga telelavastuses oli tema tegelaskuju palju kavalam ja salapärasem. Kui raamatust jäi mulje, et pea kogu tegevus toimus ühe laua taga istudes, siis telelavastuses käis pidevalt liikumine. Kõik näitlejad mängisid oma rolle suurepäraselt ning näidend oli haarav. Väga
mainitakse isikuid, tänu kellele remont teoks sai. Ehkki raies on teostatud küllaltki rohmakalt, on ta 17. saj. alguse kunstiteosena huvitav. Barokkstiilis puunikerduskunsti esindab kinnimüüritud põhjaportaali ehisraamistus, mis koosneb väga erineva kunstitasemega osistest. Külgedel asuvad korintose kapiteelidega rippsambad, mida ümbritseb meisterlikult lõigatud lopsakas akantusornament. Kapiteelidest väljakasvavad ilmselt hilisemat päritolu akantsuslehed on märksa saamatuma teostusega. Ukse kohal viiluväljal näeme naiivses laadis polükroomset skulpturaalset kompositsiooni "Haudapanek". Selle kohal paiknevale kaarele toetuvad võrdlemisi tahumatud polükroomsed inglikujud, mõlemal üks käsi pea all, teine üles sirutatud. Ilmselt on 17. sajandi teise poole dateeritud taiese põhiosad kohalike meistrite töö. Kiriku põhjaseina läänepoolsesse tugipiilarisse on müüritud trapetsikujuline hauaplaat, mis arvatavasti 13
mahapillamise eest. Järgmisel korral tassi haarates ongi väike käsi ebakindlam. Tasapisi süveneb lapses arvamus, et ta pole üksnes tegevuses saamatum, vaid on ka väärtusetum. Kui isa kurdab, et teismelinepoeg ei austa teda piisavalt,ja pole rahul poja enesekontrolliga, võiks ta meelde tuletada nooruki väikelapsepõlve. Siis katkestas isa ise lapse töö ilma igasuguse lugupidamiseta; lapse eneseväärikus ei võinudki areneda.Pidev võrdlemine teistega suurendab keskmisest saamatuma lapse suutmatustunnet veelgi. *Hirmusi peetakse lapsepõlve loomulikuks osaks. Hirmust kui arenguhäirest räägime siis, kui laps tunneb paanilist hirmu teatud olukordades ja on kaotanud arusaama ümbritsevast. Mingi kogemus minevikust või arvamus muutub lapse kujutluses nii koloriitseks, et ajapikku kujunebki sellest foobia. Niisuguseid hirme esineb rohkem lastel, kes on täiskasvanu külge klammerdunud, kes ei pürgi iseseisvuse poole
annaabi.ee 
