Okupatsiooni ja Marjamäe muuseumid.
Massiline vägivallata
vastupanu, mis kestis visalt ligi viis aastat, tõi lõpuks Eestile taas iseseisvuse.
Muuseumi külastasin ma üksinda, nii mulle meeldib rohkem ja siis ma sõltun ainult ise
ennast. Paar aastat tagasi olen seal juba käinud, aga mäletasin vähe. See kord, kui ma tulin,
kõik juba oli minu jaoks teist moodi, sest kui sa juba rohkem tead, millest stendidelt loed
seda huvitavam. Mis kohe silma torkas madalad lagid. Stendit on tumedad. Aknaid ruumides
pole. Mõnedes saalites on ekraanid, kus näidetakse temaatilisi katkendeid. See kõik
moodustab tõsist atmosfääri. Mul oli ka natuke raske ja ma ka natuke kardsin. Hästi, et
saalides oli veel inimesi. Oleks huvitav vaadata ja kuulata, millest räägivad inimesed
ekraanidelt, aga muuseumis polnud kohti, kuhu saab istuda ja vaadata. Oli ka kahju, et neid
filme ei saa ise reguleerida, et, näiteks, nad hakkasid mängima algusest peale. Mis mulle eriti
torkas silma oli Teise maailmasõja saal