V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält
kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis
vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja
Lienarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik
asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse
tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et
2
1
proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja
nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis
marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja
suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana,