Ennosaare Ain
Vana lahke professor, kelle
teenistuses ta seisis, andis aega ja ka rahalist abi ülikooli ettelugemisest osa võtta. Ain sai hea
tunnistuse. Tal läks kõik aeg hästi kuni talle meenus Eestimaa ja vend Peet ja tal hakkas
järsku häbi sest ta ei olnud hoolitsenud iialgi oma venna Peedi eest ja ei õpetanud talle mingit
teadust ja nüüd ta kirjutas talle pika kirja vabanduseks. Vastus ei jäänud kaua tulemata. Enam
kui 10 aastat oli ju mööda veerenud. Saadikki oli kodupinnalt lahkunud. Kaua oli juba Peet
venna käest kirju oodanud ja kui need ometi kohale jõudsid magas Peet juba nädalate kaupa
jõekaldal vaikse kalmu all viimast und. Pisarad, valusamad kui ta enne iialgi nutnud tungisid
Aini silmist ja nüüd alles jõudis talle kõik kohale, et enne mis ta kõik armsaks oli pidanud oli
ta nüüd laotanud. Peale Peedi surma läksid veel aastakümned mööda, ikka veel viibis