filosoofiliseks ja sotsiaalseks allegooriaks, tegelased on peenelt psühhologiseeritud. Puhtalt kõrgperioodi kuuluv on „Kõrboja peremees“. 1920ndatel hakati uusromantismiga tähistama peremeheromaani kirjanduslainet – see pole küll dekoratiivses mõttes peremeheromaan, kuid selle paatos on siin ikkagi. Uut stiili võib nimetada psühholoogiliseks realismiks. „Kõrboja peremees“ – saatus juhib tegelasi. Saaatus tähendab ettemääratust. Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole nii läbinähtav kui hilisemas loomingus. Siin on juttu nii armastusest kui ka peremeheproblemaatikast. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: inimese ja maa suhe, sotsiaalne ebavõrdsus (psühholoogiline ja sotsiaalne kiht on põimunud). Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks
annaabi.ee 
