Vana maailma muusika
Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks ŠOFAR (lihtne huulikuta sikusarv).
Kuningas Saalomoni ajaks (965-926 a. e. Kr) oli templiteenistuse tarvis välja
kujunenud ka kutseliste muusikute – LEVIITIDE – seisus.
Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik
ette kujutada, et vanades kõrgkultuurides oli muusika tähtsal kohal – see täitis
põhiliselt kultuslikku funktsiooni, kõlas aga ka tantsu, võistluste ja söömaaegade
saaateks.
Muusikaõpetusest teame vähe, kui näib, et alates sumeritest on kõigis neis
kultuurides nähtud seost muusika ning universumi korralduse vahel. Meil puudub
siiski kõige tähtsam – muusika ise. Harfilaulikute lauldud hümnitekste on pandud
kirja Egiptuse keskmise riigi aegadel (2040-1730 a. e. Kr.), aga varaseimad
loetavad muusika üleskirjutused pärinevad alles vanakreeka kultuuri hilisest
järgust.
Ühehäälsuse kõrval on arvatavasti esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Pille