Eestlaste valikud teises maailmasõjas
põgenesid.
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna,
kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning
paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille
eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul
okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes
Saksa regulaarvägedega hävituspataljonis hävisid. Punaarmee poolel osalesid ka
22. Territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See oli moodustatud
Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnesesialgu Eesti ohvitseridest,
allohvitseridest ja ajateenijatest. 20. Juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus
mobiliseeriti mehi vaid PõhjaEestist