sajandini, arenedes krimmi gooti keeleks. Teadmised gooti keele kohta pärinevad peamiselt 4. sajandi piiblitõlkest, mille autor oli piiskop Wulfila. Säilinud on Codex argenteus (188 lk.) ja Codex Ambrosianus (193 lk.). Teised allikad ei ületa pikkuselt 4 lehekülge. Säilinud on umbes kolmveerand Uuest Testamendist ja üksikuid salme Vanast Testamendist. Wulfila leiutas piiblitõlke tarbeks kreeka tähestiku põhjal gooti tähestiku. Varem kirjutati gooti keelt ruunidega. Gooti keelel puuduvad tänapäevased järglaskeeled, ent ta on väga lähedane muinaspõhja keelele, millest on arenenud skandinaavia keeled, samuti on ta lähedane vanaülemsaksa keelele, mis on saksa keele eelkäija. Kõik nad põlvnevad germaani algkeelest. Gooti keelel on tunnuseid, mis on omased germaani algkeelele, ent on kadunud kõigis tänapäevastes keeltes. Seetõttu aitab ta mõista germaani keelte arengut. Reimo Väli
Arvatakse siiski, et ruunikiri on olnud ühine kõigile germaani rahvastele ja selle eeskujuks oli ladina tähestik. Sõna runa tähendab germaani keeles ka saladus või maagia. Uurijad arvavad, et ruunimärgid ja nende kindel järjestus tähestikus tähendab ka midagi maagilist. Vanimad teadaolevad ruunitekstid dateeritakse 3.sajandisse. Need koosnevad ühest või paarist sõnast ja on leitud metallist või luust esemetel. Kokku on leitud algsete ruunidega kirjutatud tekste 200 ringis, kuid enamus neist on senini veel lõplikult tõlgendamata. Algne ruunitähestik koosnes 24-st ruunist ja seda nimetatakse kuue esimese tähemärgi järgi futhark-iks. Viikingiaja (aastad ca 800-1060) alguseks 9.sajandil oli ruunitähestik muutunud ja lihtsustunud 16 tähemärgini. See uus tähestik esineb kolmes erinevas variandis: normaalruunid, lühiharulised ruunid ja kriipsuta ruunid
annaabi.ee 
