populatsiooniks galaktikate ketastes leiduvaid heledaid sinakaid tähti ja teiseks populatsiooniks tähesüsteemide tsentraalosadesse koondunud, sfäärilisema jaotusega tähti. (nr 1 lk 58, 59) 5. Ketas, halo ja teised Tänapäeval ei lähtuta tähtede erinevatesse populatsioonidesse klassifitseerimisel enam ainult nende näivast värvusest, vaid võetakse arvesse kõik olemasolevad andmed tähtede keemilise koostise, vanuse ja ruumliikumise kohta. Vastavalt sellele on keerulisemaks muutunud ka meie arusaam Galaktika ehitusest. On selgunud, et erinevate omadustega tähed moodustavad Galaktikas erineva kuju ja omadustega allsüsteeme, mis on omavahel ruumiliselt läbi põimunud ja ka oma füüsikalistelt omadustelt lähevad üksteiseks üle rohkem või vähem pidevalt. Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega.
asetatuna kinnistähtede minimaalsele kaugusele, paistaks meile vaid tähena, olgugi võrdlemisi heledana. Samal ajal avastati tähtede omaliikumisi - väikesi asukohamuutusi, tingitud tähtede liikumisest ruumis; William Herschel'il (18. sajandi lõpul) õnnestus isegi näidata, et need liikumised osalt peegeldavad Päikese liikumist tähtedevahelises ruumis, ning tema poolt vähese materjali põhjal määratud Päikese ruumliikumise siht - Hercules'e tähtkuju poole - osutub üldiselt õigeks ka nüüdisaegsete täielikumate andmete alusel. William Herschelil õnnestus ka esmakordselt vaatluste abil tõestada, et on olemas üksteisega füüsiliselt seotud kaksiktähtede paare; varsti ilmnes, et neis paarides sünnib liikumine üksteise suhtes kinnistes ellipsikujulistes orbiitides ning et seal tähed on seotud tungiga, mis on ilmselt identne raskustungiga.
annaabi.ee 
