Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
tundub sellisena, pärast talve staatilisust. Taas rohkem päikest ja rohkem rõõmu detailidest on piisav
kontrast, et panna luuletama ka inimene, kes seda muidu ei tee. Andega kirjutajale on aga taasärganud
värviküllus isegi nagu kerge kohustus luuletamiseks.
Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu!
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
Neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
Neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
Lisaks kirjutamistuhinale, mõjub kevad Underile ka teistmoodi, nagu kirjeldab "Sirelite aegu": "Ja öösiti
nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs - / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks
ükskõikne olla ma ja vaga!" või "Jürikuu hõiskamine" - "Kuidas, kuidas paigal seista / ega mitte käega
puutu / sesse punga leheksmuutu
annaabi.ee 
