Friedebert Tuglas "Popi Ja Huhuu" analüüs
Huhuu puhul pole täiesti selge, kuidas tema maailma tajub. Tundub, et
Huhuu ei ole võimeline tegevustesse ja enda algatatud ettevõtmistesse kuigi palju
süvenema. Ta on pealiskaudne ja tüdineb ruttu, sealjuures tajumata asjade väärtust ning
toimib kõigega enda ümber eelkõige hävituslikult. Ahvipärdik allub täienisti oma tujudele
ning jälgib toimetustes selle hetke meeleolu. Ta ei enneta sündmuste tagajärgi või siis ei
pea neid kuigi olulisteks. Tema tormakusest ja ruttavast käitumisviisist võib aru saada,
kui üritusest proovida võimalikult paljut ühe korraga. Tegemist on vangistuses elanud
hingega, kes ühtäkki välja pääsedes tahab kohe ja korraga saada kõike, mis sinnamaani
saamata oli jäänud. Ta kasutab võimalust olla ise peremees elamises, kus siiani oli ta
elatunud vaid puurivarbade vahelt annetatud almustest. Vabanedes saab Huhuu toimida
iseenda äranägemise järgi ning toimepandud julmusi koera vastu võib pidada rõhutud ja