Essee romaani "Balti tragöödia" põhjal
Baltlaste üldine
venevastasus avaldub teoses seetõttu, et 19. sajandi lõpul toimus ulatuslikum venestamine ja
seega baltisakslaste õiguste piiramine. Eriti isiklikult mõjus Aurelile aga see, et Vene tsaar oli
tema isa vabastanud sillakohtuniku (ordungsrichter) ametist, mis seostus väikesele poisile
sakslaste seas kõrgelt hinnatud rüütlikultuuri esindaja ordurüütliga (ordensritter). Koolis
üritati kõigist rahvustest õpilastesse venemeelsust sisendada. Õpetaja Rutski käskis vene
keele tunnis õpilastel vihikusse kirjutada lause ,,ma olen venelane", millele Aurel tõsimeeli
vastu oli ja millele järgnes pahandus. Kui Aurel 1914. aastal Saksamaale läks, siis peeti teda
venelaseks või äärmisel juhul vene-sakslaseks. Noormees oli sellisele sildistamisele vastu,
kuna ta pidas ennast sakslaseks, täpsemalt baltisakslaseks ehk baltlaseks. Siin avaldub
järgmine baltlaste tragöödia. Venemaal olid nad sakslased: maa põlisrahvale orjastavad
annaabi.ee 
