Lämmastik Üldist • Tähis: N • Mittemetall (gaas) • Järjenumbriga 7 • Massiarv: 14,0067 Avastamine • Carl Wilhelm Scheele (Rootsi) • Joseph Priestley (Inglismaa) • Henry Cavendish (Inglismaa) • Avastamise au kuulub Daniel Rutherfordile (Šotimaa) Iseloomulikud tunnused • Tavatingimustes on: • Värvitu • Lõhnatu • Maitsetu Lämmastik ja loodus • Moodustab Maa atmosfäärist mahult 78% • Universumis esinemissageduselt 6. element • Maakoores esinemissageduselt 32. element • Esineb looduses keemiliselt väga püsivate kaheaatomiliste lihtaine molekulidena Lämmastik ja tema temperatuurid • Keemistemperatuur normaalrõhu korral -196 kraadi (Celsiust)
Ta oli aktiivne ka koolivälistes tegevustes, näiteks oli ta väitlusklubi president. 1893. aastal lõpetas Rutherford magistrikraadiga matemaatika ja füüsika teaduskonna. Ta jätkas veel kaks aastat teadustööd samas ülikoolis ning siis otsustas minna edasi õppima Inglismaale Cambridge'i Ülikooli. Seal hakkas Rutherford oma tolleaegse õpetaja J.J.Thompsoni soovitusel lähemalt uurima sel ajal veel suhteliselt uudset valdkonda radioaktiivsust. 1898. aastal pakuti Rutherfordile McGilli Ülikoolis Montrealis, Kanadas füüsika teaduskonna juhataja kohta, mille ta vastu võttis. Tema sealne töö 3 teenis talle ka Nobeli preemia keemias. McGilli Ülikoolis tegi Rutherford koostööd Frederick Soddyga, kellega ta uuris osakeste transmutatsiooni ning radioaktiivse kiirguse mõju osakestele. 1900. aastal abiellus Rutherford Mary Georgina Newtoniga, nad said ka ühe tütre, Eileen Mary
paisatakseõhku suurtes kogustes lämmastikoksiide, suurendades happevihmade kahjulikku mõju. 5) Lämmastik kui gaas avastati alles 18. sajandi teisel poolel, mil õhu uurimine ning komponentideks lahutamine tegi teaduses võidukäigu. Esimesed lämmastiku õhust eraldajad olid rootslane Carl Wilhelm Scheele ning inglased Joseph Priestley ja Henry Cavendish. Lämmastiku avastamise au kuulub aga sotlasele, Daniel Rutherfordile, kes esimesena, 1772. aastal, pakkus oma doktoritöös välja, et tegemist võib olla uue keemilise elemendiga. Lämmastiku eestikeelne nimetus on tulnud sõnast lämbuma aeroobsed organismid ei ole võimelised lämmastikku hingamiseks kasutama ning hapniku puudumisel lämbuvad. 6) Lämmastikku saab suures koguses toota, põletades suletud õhukeskkonnas süsinikku või
konstrueerimisega ( ionisatsioonikamber, loendur vms. seade, mida kasutatakse alfa - või beetaosakeste, röntkenikiirguse või gammakiirguse, neutronite, prootonite registreerimiseks. Detektoritega määratakse kiirguse komponendid ja osakeste energiaspekter, mõõdetakse kiirguse 1 intensiivsust, uuritakse kiirete osakeste ja aatomi tuumade vahelist mõju, ebastabiilsete osakeste lagunemist) . 1894.a. omistati Rutherfordile magistrikraad. 1895.a.sai ta maailmanäituse stipendiumi, mis võimaldas tal sõita Inglismaale, kus asus tööle Cambridge´i ülikooli Cavendishi laboratooriumis, mida juhtis tol ajal J.J.Thomson. Seal alustas ta ka radioaktiivsuse uurimist ning avastas - ja - kiirguse . 1898.a.siirdus E.Rutherford Montreali, kus temast sai Mc Hilli ülikooli professor, Kanadas jätkas ta radioaktiivsuse uurimist, lõi aatomite radioaktiivse lagunemise teooria ning hakkas uurima - osakese hajumist aines
annaabi.ee 
