pidevalt loodusega jõudu proovida. Kraavide kaevamine, jõe allalaskmine ja viljakate põldude loomine oleks nõudnud Andrese ja Pearu paremat läbisaamist, kuid selle asemel tehti teineteisele nii majanduslikku kui ka moraalset kahju. Vargamäel ei võideldud enam loodusega, vaid üksteisega ning viljatust maast sai viljakas pinnas hoopis tülidele. Andres oli sihikindel ning tuli Vargamäele, et alustada oma elutööd. Kui ta aga aja jooksul seda ei saavutanud, muutus ta üha rusutumaks ja karmikäelisemaks. Ka Piiblist ei leidnud ta lohutust ning tülides Pearuga ei aidanud tõde ega õigus, vaid kavalus ja valelikkus. Andres oli tänapäeva mõistes nn töönarkomaan, seades oma eesmärgiks ainult maa harimise, kuid unustades seejuures oma pere. Raske töö ja kurnava raseduse järel suri Andrese esimene naine Krõõt ja endisi aegu ei saabunudki enam Mäe tallu. Ka pärast neid sündmusi oli Andresele siiski tähtsam talu tulevik, viies sulase Jussi enesetapuni
õnnejuhtum. Ta viis poisi igal hommikul päikesetõusu ajal puukuuri ja ujutas ta üle k ü l m a veega; seejärel hõõrus ta teda käterätikuga, mis oli kare nagu viil, ja tõi ta niiviisi jälle meelemärkusele; siis mässis ta tema märga linasse ja pani tekkide alla, kus ta pidi lamama niikaua, k u n i ta oma hinge puhtaks higistas ja «selle kollaeed plekid läbi pooride välja tulid», nagu Tom ütles. Kuid kõigest sellest hoolimata muutus poiss ikka kurvameelsemaks, kahvatumaks ja rusutumaks. Tädi võttis abiks kuumad vannid, dusid ja uhtumised. Poiss jäi endiselt süngeks nagu surnuvanker. Tädi lisas vesiravile kerge kaerajahudieedi ja rakuplaastrid. Ta arvestas poisi vastuvõtuvõimet nagu kruusi mahutavust ja täitis ta iga päev sarlataansete kõikeravivate arstimitega. Tom oli muutunud selle aja peale tagakiusamise suhtes ükskõikseks. See n ä h t u s t ä i t i s vana daami südame masendusega. See ükskõiksus tuli iga hinna eest hävitada. Ta kuulis
annaabi.ee 
