Nõukogude Eesti aeg
jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed
arhitektid põgenesid mujale (Herbert Johanson, Olev Siinmaa, Elmar Lohk, Ernst Kesa, Roman
Koolmar, Arthur Jürvetson jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks.
Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka
palju Venemaa eestlasi ja venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Sumovski, O. Ljalin, I.
Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab Mart Kalm liberaalse stalinismi perioodiks,
mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.[12]
1950ndatel hakkasid silma ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud noored arhitektid.
Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni
1970ndateni.[13] Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis avati 1951. aastal arhitektuurieriala.