Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolised tagamaad
röövivad neilt nende õigused, teevad neile põhjuseta kahju ja on veel uhked selle üle;
ning keegi ei võta selle häbiväärse ja ohtliku tegevuse vastu sõna." (Chapman 1989, 42)
Teine Aliyah (1904-1914) tõi kaasa 30 000 juuti, kellest küll paljud, üllatununa teise
kultuuri olemasolust ja haritava maa vähesusest, peatselt lahkusid. Kohalejäänud
kogusid nii palju maad kui võimalik ja hakkasid looma ,,juutide kodumaad Palestiinas".
Dr Arthur Ruppin, sionistliku organisatsiooni juht, kes vastutas koloniseerimise eest,
kirjutas: ,,Maa on meie juurdumiseks Palestiinas esmavajalik. Kuna siin pole peaaegu
üldse asustamata harimiskõlblikku maad, oleme sunnitud ostetud maalt välja ajama nii
endised omanikud kui ka nende töölised." (Harms 2008, 62)
Needsamad juudid, keda ajalugu ja teised rahvad ei olnud üleliia hellitanud ja
kes olid otsustanud paremat elu otsida just Palestiinast (seda religioossetel põhjustel),
annaabi.ee 
