Spetsiaalseid soolajärvede kalaliike on vähe, ajutistes soolajärvedes kalu enamasti pole (pole kohastunud kuiva aega üle elama). Põhimehhanismid soolases vees veekao ja soolade sissetungi vastu võitlemiseks: Põhimehhanismid selleks on: Isolatsioon (loomade katete soola- ja veekindlus) Osmokonformism (Sisekeskkonna soolsuse tõstmine välisega võrdseks osmolüütide abil, halobakteritel anorgaanilised ioonid, peam. K). Heinmuda (Ruppia) kui kõige soola taluvam kõrgem taim kasutab aminohapet proliini osmolüüdina. Osmoregulatsioon (Magedas keskkonnas säilitatakse sooli ja eritatakse sisekeskkonna suhtes hüpoosmootset uriini. Soolases vees püütakse säilitada vedelikku ja eritada sooli. Mereiguaanil ja mõnedel lindudel spetsiaalsed soolaeritusnäärmed.) Difusioon - füüsikaline protsess, kus aine liigub suurema kontsentratsiooniga keskkonnast
lõhnatu, tekitab kasvuhooneefekti. Riisipõllud on suurimad CH4 tekitajad. Bioloogilised komponendid Fütoplankton on produtseerija nr 1. Taksonoomiline koosseis ei erine palju mere omast. Ka mehhanismid saransed – sama zooplanktoni ja nektoni puhul. Liigilises koosseisus on erinevusi. Seal, kus footiline tsoon on põhjani, on peamisteks produtsentideks õistaimed ja suurvetikad. Liivastel setetel on meriheinakooslused – Zostera, Posidonia, Cymodocea, Halodule. Riimvees on Ruppia ja Thalassia. Nende levila on kitsas riba, vajavad kaitstud piirkondi. See vöönd on loomadele koduks. Rannikualade bioloogiline aktiivsus on kõrge. Ka primaarne produktsioon on suhteliselt kõrge - orgaanilise aine lagunemine ja intensiivsus on ka kõrged. Nende ainete transport rannikult välja on aktiivne, kannavad sügavatele aladele toitu. Estuaarides on hapniku defitsiit, mis on tingitud organismide suuremast respiratsioonist rannikulähedases vees, mille käivitanud orgaanilise
annaabi.ee 
