Soome kirjanduse ajalugu
võitluses loodusega peale jääb, ei jäta ta kõike vilja endale vaid annab ka naabrile.
Suurem osa Runebergi idüllidest ja epigrammidest on armastusluuletused, mida ta varieerib.
Kolmandas luulekogus puudub idüllide ja epigrammide rubriik, selle asemel tsükkel legende,
millest osa on tõlkeid ja osa algupärandeid. Viimasteist märkimisväärseim ,,Kirik" =>
väljendab Runebergi panteistlikku, platonismist varjundatud usukäsitlust.
Esikkoguga samaaegselt oli Runebergil käsil eepiline teos, mis arendas välja tema loomingu
teise suuna. ,,Põdrakütid" => heksameetris kirjutatud talupojaeepos, toon ja stiil on
homeroslik, kuid suure eepose masinavärk pannakse kujutama lihtsat rahvast ja tema elu.
Järgmised heksameetris eeposed on ,,Hanna" (1836) => R. helgeim luuletus, noore armastuse
ülistus. Annab pildi tolleaegse Soome kirikumõisa elust. Kolmas heksameetris eepos on
,,Jõuluõhtu", mis annab pildi mõisarahvast.