V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Kui seda vanker oleks teinud,» tähendas esimene soldat, «siis oleksid varbade otsad
sissepoole pööratud, nüüd on nad aga väljapoole.»
«Sul on päris Chätelet' kohtu-uurija nina!» ütles Tristan soldatile. «Noh, vanamoor, mis sa
selle peale ütled?»
«Armas jumal!» hüüdis ta kitsikuses pisaraist väriseva häälega. «Vannun teile, härra, need
varvad ajas vanker katki. Te kuulsite ju, et too mees seal ise seda pealt nägi. Ja mis puutub
see üldse teie mustlastüd-rukusse?»
«Hm,» mühatas Tristan.
«Kuradi pihta!» ütles jälle soldat, meelitatud oma ülema kiitusest. «Raua murrukohad on
õige värsked!»
Tristan vangutas pead ja Gudule kahvatas.
«Millal see vankrilugu siin juhtus?»
«Kuu või paar nädalat tagasi, mu härra. Ma ei mäleta enam.»
«Ennist ütles ta, et aasta tagasi,» tähendas soldat.
«Asi on kahtlane!» ütles Tristan.
«Mu härra,» karjus Gudule ja surus end aknaavasse, kartes, et kahtlused sunnivad mõnda
annaabi.ee 
