Maailmakirjandus
rõhutavad luuletaja suurt missiooni. Stiil meenutab jälle tema varasemat, arbujalikku luulet. Sellest ajast pärineb ka tema
lasteluuletus "Tulipunane vihmavari". Kogu ,,Eluhelbed" ilmus 1971. a, "Lendav linn" 1979. a.
1960.-70. aastatel kasutas ta rohkesti mütoloogilist ainestikku ja nimesid. Luuletus "Tuulelapsed" lähtub G. Suitsu
Tuulemaa-sümboolikast ja väljendab austust Eesti suurte loojate vastu. (,,Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe.
Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Lennake Võrus,
Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee, kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. Tehke kaar üle Albu
valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.")
Viimane kogu "Korallid Emajões" (1986) on jällegi arbujalikult klassikalises ja lakoonilises stiilis. Arbujatele viitab luuletus
"Arbujate aegu".
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
annaabi.ee 
