Nii ongi paljudes maailma paikades kasutatud sigurikohvi. See on küll kehvem ja kibedam, kuid siiski "kohv". Ja loomulikult, siguri taimel pole mingeid erilisi sooja- ja niiskusenõudmisi, nagu need on kohvipõõsal. Nii on sigurit hakatud kasvatama kultuurtaimena ja ta on levinud kõikidesse maailmajagudesse peale Antarktika. Siguri kasvatamisega on tegeldud ka Eesti taludes ja sealt see taim meie loodusesse jõudis. Kuidas sigurit ära tunda? Tal on helesinised õisikud, nagu rukkilillel. Kuid tema õisikud koosnevad teistsugustest õitest. Nendes on ainult keelõied, putkõisi neis pole. Ka on nende asetus varrel veidi teistsugune. Nimelt rukkilille õied asuvad varre ja selle harude tippudes. Siguri õied asuvad aga varrel olevate lehtede kaenlas lühikestel raagudel. Nii nagu rukkilille õied, on ka siguri õied heaks meeallikaks mesilastele. Noortest sigurilehtedest saab aga suurepärase salati. Tänapäeval on siguri kasvatamine
Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral). Õisikud mille jämenenud ja lihakaks muutunud peateljele kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul). Kui laienenud ja lamenenud liua- või korvitaolisel õisikuteljel asetsevad tihedasti raotud õied, siis nimetatakse seda korvikuks (päevalillel, rukkilillel, võilillel). Kobarõisikute hulka kuulub ka kännas. Selle õisiku alumised õieraod on ülemistest tunduvalt pikemad, seetõttu asetsevad kõik õied enam-vähem ühel tasapinnal (pirnipuul). Sarikas on kujunenud kobara peatelje taandarenemise tagajärjel (nurmenukul, sibulal). Õiraod on siin ühepikkused ja neid nimetatakse sarikakiirteks. Enamikul sarikaliste sugukonna taimedel (porgandil, köömnel) on õied koondunud liitsarikatesse. Sellel liitõitsikul kannab iga sarikakiir
annaabi.ee 
