Rukkileib
kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele.
Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille
jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba.
Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad
kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991).
Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande
alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste
leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige
vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati
alates 11. sajandist ka üha rohkem kasvatama (Eesti talurahva ajalugu, 1992).
Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur
ja leivavili.
Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem
annaabi.ee 
