V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
esimeses raamatus võisime imetleda, nii et ei tarvitse siin lugejat teistkordse kirjeldamisega
enam piinata. Noored preilid istusid osalt sees, osalt palkonil, ühed
228
Utrechti sametiga polsterdatud kandilistel toolidel, teised tammepuust järidel, mida ehtisid
nikerdatud lilled ja figuurid. Igaühel oli süles otsake suurest nõelatikandist, mille kalla] nad
kõik koos töötasid ja millest suur tükk maas põrandamatil lamas.
Nad vestlesid isekeskis poolsosinal ja allasurutud nae-rukikerdustega, nagu see teisiti ei
võigi olla noorte tütarlaste seltskonnas, kelle hulgas on ka noormees. Noormees, kelle
sealviibimisest jätkus kogu naiseliku enesearmastuse ergutuseks, näis ise sellest väga vähe
1
3
2
hoolivat, ja sellal kui noored preilid püüdsid üksteise võidu tema tähelepanu endale pöörata,
näis ta ise kõige rohkem sellega ametis olevat, et seemisnahkse kindaga oma vöö pannalt
läikima hõõruda.