Jürgen Rooste
lugeja jäägitult. Tegu on isikliku elu kerge kõverpeegeldamisega fantaasia piirini.
Kas "Sonetid" eesti kirjanduses midagi muudavad? Esikkogu kohta liiast küsitud, kuigi ma
tahaks vastupidist; tuleb nentida, et kui mõjutab keskit või miskit, siis natuke. Jäljendatavat on
vähe. Rooste isegi nimetab end mõjutatavaks ega kuuluta ainsaks geeniuseks. Ehkki teistpidi
oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks tulnud. Julgen ennustada, et rujaline
roostevaba maailm, mis meie inertset luulelugu uutele radadele keerab, ilmub ehk veidi
vähemrahmeldavamas (noormees õpib, teeb tööd, organiseerib ning kirjutab) ning
keskendunumas ehk täiskasvanulikumas inimeses umbes kolme-nelja aasta pärast. Kuigi
Jürgen ise väidab, et luuletaja üle kahekümne on surnud. Sel juhul olen mina küll nekrofiilne
luulenautleja, sest vähesed ülimad asjad on ilmunud alla kahe kümnendi täitumist. Esimese
hooga meenuvad peale kõnealuse veel kolm K-M
annaabi.ee 
