Päeval töötavad Rudolf ja Anne-Mai muuseumi külastajatega ja öösel harjutavad koos Ferdinandiga näidendeid. Rudolf ja Anne-Mai on varsti sellest tüdinenud. Päeval panevad nad magnetofoni mängima, mille peale on lindistatud eelnevate külastajate külaskäigud. Rudolf ütleb Anne-Maile, et ta ei talu enam Ferdinandi käitumist ning kavatseb ta tappa. Veidi hiljem avastab Ferdinand, et koguaeg on need külaliste hääled tulnud lindilt. Ta saab väga vihaseks ja tormab Rudolfile kallale (lööb jälle Rudolfil hamba välja). See peale läheb Anne-Mai Ferdinandile kallale. Ferdinand hakkab Anne-Maid kartma ja mängib, et sai südamerabanduse. Mõlemad jäävad seda uskuma ja tormavad toast välja, et abi kutsuda. Seda nähes tõuseb Ferdinand püsti ja hakkab kuld- ning hõbekujukesi taskusse toppima, tahab põgeneda aga ei jõua teised on juba tagasi. Natuke aega hiljem avaneb tal uus võimalus põgeneda ja ta kasutab seda. Paneb enda asemele
Inglise keele tundides kohtus ta hr. Liegenheimiga, kes temasse armus. Hr. Liegenheim pettis oma naist ja tahtis, et ka Irma ei oleks nii neitsilik. Edaspidi elasid Irma ja Rudolf rohkem Sooniku talus, kus tehti remonti ja plaanitseti palju tuleviku kallal. Irma hakkas oma aega surnuks lööma lugemise ja tööga. Rudolf läks aga korterisse ja pettis Irmat teise naisega. Irma oli meeleheitel, aga andis Rudolfile andeks, kuigi Rudolf ütles, et nende armastus on läbi. Lõpuks jäi Irma suur tahtmine peale ja nad proovisid uut elu nende armastusse sisse puhuda. Varsti läks aga Rudolf uuesti linna. Viie päeva pärast läks Irma talle järgi, kuid ta ei leidnud teda vaid leidis kirja, milles oli kirjas, et Rudolf tahab lahutust ja pärandab korteri Irmale ja on nõus ka Sooniku talu talle andma. Irmal õnnestus veel kuidagi Rudolfiga kokku saada, kuid Rudolf oma meelt ei muutnud. (lk
Irma nuttis meeleheitlikult, Rudolf aga ajas kõike tagasi, kuid lõpuks alistus. Irma oli aga nii meeleheitlikult temasse armunud, et leppis kõigega, mis nii ebasünnis näis. Mees muudkui valetas ja siis tunnistas valet ja pettis ja jälle tunnistas. Irma aga muretses ja valutas suurest armastusest aina südant. Nad sõitsid uuesti maale, Soonikul lamasid nad igaüks omas voodeis, varemalt olid nad ühes olnud, kuid nüüd olid eraldi ja nad arutlesid valetamise üle. Lõpuks Irma puges Rudolfile kaissu. Rudolf pani Irmale pähe mõtteid, et nende armastus on läbi ja see tuleks ära lõpetada, kuid Irma kuidagi ei tahtnud. Viimane suur seletamine lõppes tagajärjetult, sest naise armastus oli kangem kui mehe aru. Taheti olla veelkord õnnelikud, kuni tuli kiri, mis kutsus mehe linna. Irma saatis mehe vallamajja ja sealt liiguti koos edasi vastu tulevale autole, suudeldi tugevalt ja Irma tundis seda nagu surnusuudlust ta aimas miskit halba eesseisvat, kui siiski pöördus tagasi
annaabi.ee 
