Kellavärgiga apelsin kokkuvõte/analüüs
tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda,
Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning
Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja,
raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.
Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse
puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide
abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või
otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi
kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.
Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti
annaabi.ee 
