Tants aurukatla ümber
paksu näoga sulasele, peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele.". Mats Aniluige arvates oleks
pidanud hobuseid rohkem hoidma kui inimesi, sest hobused ei saa kaevata. Vilja nimetati teoses talu
õnnistuseks ja rikkuseks. Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: ,,Karl pole
muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab
ta natukene kummalise mulje küll.". Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri
Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo-Augustin-Friedrich,
missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott
oskamatu nõeluja käes.". Autor annab mõista, et talutoit on kõikse õigem toit Jürit kirjeldades: ,, Ta
on söönud tugevat talutoitu ja joonud hapupiima peale.".
Talu perenaiseks taheti töökat aga ka suure summa kaasarahaga talumehe tütart. Mats Aniluik tahtis
annaabi.ee 
