Kumb on väärtuslikum-kas see, mis sul on või see, mis sul oli? Maakera on üüratult suur. Kõik inimesed ei oska alati väärtustada seda, mis neil on, mistõttu võib neil üks hetk kõik olemasolev kaduda. Paljud pole kunagi suutnud ja ei suuda siiamaani väärtustada ka näiteks raha. Kui on olemas kindel koht, kus raha kogu aeg juurde saab, siis polegi osade arust seda vaja hinnata. Ma üritan alati väärtustada kõike, igat hetke oma elust:üks hetk pole seda kõike, mis hetkel on. Kasvõi näiteks noorust-keegi pole igavesti noor. Proovitakse küll enda välimust nooremaks muuta iluoperatsioonide abil, aga ikkagi jääb inimese hing samaks ja seda ei saa nooremaks teha. Alatihti peetakse väärtuslikuks seda, mis hetkel olemas on. Ma pean väärtuslikuks minevikku, sest seal olen teinud vigu ja nendest ka õppinud. On olnud palju toredaid aegu, mistõttu pean tihtipeale minevikku olevikust väär...
Nimetust "gootika" hakkas kõigepealt kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister GIORGIO VASARI (1511-1574). Sel ajal oli valitsevaks ideaaliks antiikkunst ja terminiga gootika (tuleneb idagermaani hõimu gootide nimest) tähistati halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. See pidi täehndama midagi "metsikut", "kultuuritut" ja "barbaarset". Stiilinimena tuli gootika kasutusse alles 18. sajandil. Ka gootikas oli kunstidest esikohal arhitektuur. Kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus nüüd linnadesse. Seepärast on gootikat ka linnade kunstiks nimetatud. Keskaegsed linnad olid kaitseks vaenlase vastu müüriga piiratud. Müür takistas aga linna laienemist. Seetõttu tuli niigi piiratud ruumi kokkuhoidlikult kasutada. Linna keskuseks sai ruudu- või ristkülikukujuline turuväljak, kust hargnesid tänavad linnamüüri suunas. Turuväljaku ääres paiknesid linna tähtsamad hooned - kirik ja raekoda, samuti tsunfti- ja gildihooned
annaabi.ee 
