Keskaja filosoofia
Üleminek antiigist kristlikule filosoofiale on
sujuv. Kristluse levik langeb kokku antiikmaailma hääbumisega. Kristlus ise oli
ainulaadne, omalaadne mõtleja. See annab teistsuguse tunnetusviisi kui antiikmaailma
mõtlemine. Paulus (juut) toob sisse selle, et õpetust jeesusest tuleb kuulutada
väljaspoole juute, paganatele. Tema tulemusena hakkab ristiusk levima väga jõuliselt
rooma idaaladelt ka läänealadele. Ise sooritab kolm misjonireisi. Lõpetab märtrina.
Märter- inimene, kes oma veendumuste või usu pärast sureb. Teise sajandi keskel oli
kõikides rooma osades kristlike kogudusi. Rooma riigi võimude ja elanikkonna poolt
nähti kristluses ohtliku sekti, kes on riigivõimu vastu, kes ei tunnista sellist ük
korraldust. Kristlased olid süstemaatiliselt tagakiusatav usk. Tagakius tähendas seda,
et inimesed, kes olid kristlased, kes lasid end ristida tähendas seda, et kirjutasid endale
ja oma perele surma nuhtluse alla