Keskaja muusika
8.- 9. sajandil, mil kujunes
Frangi suurriik, tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Tekstid ja
meloodiad tuli kirja panna.
Gregoriuse koraali varasemad noodikirja näited ongi meieni jõudnud 8.- 9. sajandist. Muusika
pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei
tähistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1- 4 helist koosnevaid meloodiaelemente
ja rptmilisi ettekandenüansse.
10. sajandist tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kasutati
mitmesuguseid vise, millest otstarbekamaiks osutus neumade kirjutamine eri kõrgustele. Selleks
võeti kasutusele noodijooned. Joonte arv võis algul olla väga erinev (2- 10).
Keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele
kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. Helikõrgusi reguleerivad siin nii jooned
kui ka nende vahed
annaabi.ee 
