Tiit Lauk humanitaar
tülikas Euroopa suurlinnadesse esinema sõita. Seega praktilist sidet tal meie džässmuusi-
kutega ei saanudki tekkida. Sellest, et tema teadmiste ja oskuste tase võimaldanuks meie
džässi arengus kaasa rääkida, annab tunnistust fakt, et kui ta 1944. aastal määrati tööle ENSV
Riikliku Filharmoonia Džässorkestri juhiks, viis ta selle kollektiivi üsna lühikese ajaga
NSVL-i parimate džässorkestrite esiritta selliste tuntud nimede nagu Eddy Rozneri ja Oleg
Lundströmi orkestrite kõrvale (Pedusaar 2000: 98). Eino Baskin, kes oli sel ajal nende
programmide juht, on meenutanud, et Vladimir Sapožnini eeskujuks oli G. Milleri sel ajal üle
maailma levinud stiil (ibid). Siit aga loogiline järeldus, et ta ise pidi sellega hästi kursis
olema. 235
Et selline saavutuste rida on tähelepanuväärne, selles pole kahtlust. Eelnevast koorub välja ka
Vladimir Sapožnini erandlikkus – ta oli üks väheseid muusikuid, kes pärast kõrgema süva-