tänu oma visadusele sai ta hakkama. Hiljem pandi ta meditsiini õppima, milles ta esialgu põrus, kuid hiljem siiski arsti paberid kätte sai. Charles läks elama Tostes'i, kus pidi õige pea arsti koht vabanema. Ema sokutas talle naiseks temast mitu korda vanema lese, kelle ka väike varandus hinge taga oli. Kord sai Charles kutse lähedal asuvasse tallu visiidile, kus olevat murtud jalaluu. Abi vajajaks oli talunik Rouault, kellega arenesid Bovary'l hiljem väga head suhted. Härra Rouaultil oli ka ilus tütar nimega Emma, kes Charles'ile meeldima hakkas, seepärast muutusid tema visiidid sinna vägagi tihedaks. Varsti aga suri Charlesi naine ning Charls otsustas Emma kätt paluda. Toimusidki pulmad ning Emma asus Tostes'i elama. Emma kasvas üles isaga, sest tema ema oli varakult surnud. Isa pani ta noore tüdrukuna kloostrikooli, et Emma seal kõike vajalikku õppida saaks. Kloostri päevil luges neiu salaja erinevaid romantilisi romaane, nii tekkisid tema
käega, kukkus abiarsti eksamilt läbi, teisel korral läks paremini. Ameti praktiseerimiseks oli hea Tostes, kus oli üksainus eakas arst, sinna sättiski tulevane arst end järeltulijana sisse. Varsti abielus Charles Dieppe'i kohtupristavi lesega Helois, ema soovil. Naine võttis peres ohjad oma kätte. Jälgis igat mehe liigutust ja väitis, et mees olevat ta hooletusse jätnud. Ühel hommikul kutsuti arst Les Bertaux'si jalaluud lahasesse panema. Ta aitas isa Rouaultil jala terveks ravida, käies haiget regulaarselt külastamas. Seal kohtus Charles ka patsiendi tütre Emmaga. Charlesil meeldis seal külas käia, aga pr. B ei meldinud see ning ta lõpetas külaskäigud. Veidi aja pärast, aga Heloise suri. Üks päev külastas leske isa Rouault ning kuuldes kaotusest lohutas teda ja kutsus arsti endale külla. Charles võttis nõuannet kuulda ja läks Les Bertaux'si, edaspidi käis seal nii tihti kui soovis. Preili Emma ja tohter said igakorraga lähedasemaks
annaabi.ee 
