V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
meelega Ludovico Magno2 võidukaare Saint-Denis' väravaks tõlgib3, sellele mustale,
süngele ja rõskele koopale nimeks pani Rotiauk4. See pole küll nii ülev seletus, kuid see-eest
kujukam.
III. ÜHE MAISIKAKU LUGU
Ka tol ajal, kui kirjeldatud lood toimusid, polnud Roland'i torn tühi. Kui lugeja teada
tahab, kes selles asus, siis kuulaku ta ainult kolme emanda kõnelust, kes just sel silmapilgul,
kui me oma tähelepanu Rotiaugule pöörasime, samast küljest Chätelet' poolt piki jõekallast
Grève'i platsi poole tulid.
Kaks neist olid riietatud nagu kunagi korralikud Pariisi kodanikunaised. Nende peened
valged kaelused, nende villased punast-sinist vööti undrukud, valged pinevalt säärtele
tõmmatud värviliste kirjadega sukad, nende kandilised kollakast nahast kingad mustade
taldadega
ja kõigepealt nende peaehted, mingid kuldkar-raga sarved täis linte ja pitse, nagu
annaabi.ee 
