Eesti XX sajandi algul
Nõukogude valitsusega
sõlmitud leping vedurite kapitaalremondiks tõotas siinsetele masinatehastele tööd
kümmekonnaks aastaks. Tööstusorientatsiooni peamisteks eeldusteks olid
hiigeltehaste ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolu. A. M. Luther eksportis koguni 85%
oma toodangust. Soomes, Rootsis ja Saksamaal avanes soodne turg puuvillastele ja
villastele kangastele. USA trükitööstus tarbis Eesti paberivabrikutest tulevat
rotatsioonipaberit. Mitmed masinatehased hakkasid valmistama põllutööriistu ja
igapäevaelus vajalikke metallikaupu siseturu vajaduste rahuldamiseks. Sama sihiga
töötasid paljud uued kerge-, kütuse- ja toiduainetetööstuse ettevõtted (jalatsi- ja
rõivatehased, põlevkivikaevandused, turbaväljad ja metsalangid; tapamajad, meiereid
ja kompvekivabrikud jne). 1920-1924 asutati 1100 uut tööstusettevõtet, suurettevõtete
arv kahekordistus, tööliste arv kasvas 10 000'lt 33 000'le. Arengu tagamiseks