Lõuna-Ameerikast olid inspireeritud R. Bellafronte ja P. Devecchi. Programmi teises osa oli kuulda tüüpilist Itaalia folkloori – M. Gangi teoseid „Saterellot“, „Melodiat“ ja “Tarantellat“. Edasi oli kuulda E. Morricone teost „Nuovo Cinema Paradiso“ ning viimaseks oli kuulda kuulsat „Sevilla habemeajaja“ ooperi avamängu, mille autoriks on G. Rossini. See oli põnev muusikaline teekond läbi mitme sajandi, kuid keskendun rohkem 19. sajandi heliloojatele G. Rossinile ja L. Boccherinile. 19. sajandist oli kuulda seal G. Rossini ja L. Boccherini teoseid. Rossini oli Itaalia helilooja, dirigent ja Napoli San Carlo ooperiteatri direktor. Tema kõige tuntuim ooper on „Sevilla habemeajaja“ ning selle avamängu oli kuulda kitarri esituses ka „Concerto Italiano“ esitluses. Mulle väga meeldib see lugu kitarri versioonis, sest see erineb väga ooperist ja toob muusikale uusi värve. Avamäng on pigem rõõmsakõlaline ja tempo on vahelduv. Boccherini
Ema teenis elatist lauljana erinevates teatrites. Sellel ajal oli Rossini jäetud ilma hooleta ning vanaema kasvatada, kellel oli poisi õpetamisega raskusi. Bolognas jäi Rossini lisaks vanaemale veel lihuniku hoole alla, sel ajal kui tema isa orkestris sarve mängis ja ema samas teatris laulis. Rossini õppis 3 aastat klavessiini mängu, tema õpetajaks oli kohalik meister Giuseppe Prinetti. Ta võeti Prinetti juurest ära, kuna Prinetti ei imponeerinud Rossinile ning Rossini hakkas sepa õpipoisiks. 10-aastaselt oli Rossini leidnud endale sobiva meistri Angelo Tesei, temalt õppis Rossini klaverit mängides noote lugema ja kirikusoolode jaoks ka piisavalt hästi laulma. 12-aastasena lõi G. Rossini ,,Sonata a quattro nr. 3" kahele viiulile, tsellole ja kontrabassile, mis haaras inimesi kaasa nooruslikkuse ja elurõõmuga. http://www.youtube.com/watch?v=hBoRaT0L3Ck 1805 oli hakanud oma isa jälgedes sarve mängima.
annaabi.ee 
