19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt
praktiline filosoofia käsitleb eetikat ja õigust; otsustusjõu kriitika käsitles kunsti – kogu
kultuuri. Kant proovib tuua välja tingimused: millistel tingimustel on moraal võimalik jne.
Kriitika on Kanti vastu selleks (Rorty kriitika, millega Habermas nõustub). See annab
filosoofiale – aprioorsed ajaloolise ülesed tingimused moraali jne suhtes – kohtuotsutamise
teiste ees. See on ülepingutatud.
Habermas, aga kahjutundega on sunnitud Rortyga nõustuma, et sellega on Kant üle
pingutanud ja vastandab omapoolt, et filosoofia identiteet on olla „kohahoidja“. Teisele
kriitikale vastandab ka, et filosoofia saab olla interpreet, mitte „kõrgem kohtunik“.
Kriitikas on aga üks asi, millega Habermas pole Rortyga nõus ja ei hülga seda:
mõistusemõiste (ratsionaalsuse kontseptsioon – mida me loeme ratsionaalseks). Seda peab
Habermas Kanti aegumatuks kontseptsiooniks. Ta ütleb, et Kant on loonud uue ratsionaalsuse
annaabi.ee 
