Tõde ja Õigus II Terve tekst
kooliõpetajad, poodnikud, lihunikud, rätsepad, kingsepad, pesupesijad, õmblejad, kõik tulid
karjas. Ja et härra Maurus ei oska rahaga õieti ümber käia, siis hakkas ta kohe välja laduma.
Ladus ja ladus, kuni sõrmed peaaegu põhjas ja härra Ollino talle ütles, et nõnda jääme ise
nälga; siis enam ei ladund, siis pani väljamaksmise seisma. Aga siis tuli jõe äärest kalanaine,
üks neist, kes seal hommikuti oma kolmekorstnalisi ropendusi karjuvad, tuli ja hakkas ka raha
nõudma. Temal olnud puht-elukalad, võtnud võrguga otseteed lodjast, ja nüüd nõuab raha.
Teine asi, kui härra Maurus oleks võtnud surnud kala, siis oleks võinud ta kannatada, nüüd
mitte, sest milleks ta oma kaladelt peab hinge võtma, kui selle eest ei makseta. Elava hinge
eest peab maksma, muidu ei või. Härra Maurus ise ja ka härra Ollino, mõlemad püüavad heaga