Leian, et liigne uurimine ja teiste eludes surkimine on sündsusetu. Kontrollivad ja puurivad küsimused emalt või isalt on loomulik ja vältimatu- nad on vanemad ja see on igati õigustatud. Kuid mõttetud ja sisutühjad küsimused sõprade poolt, et minu eluga kursis püsida, tõsiselt vihastavad mind. Avalikes kohtades- tänavad, pargid, restoranid, pubid, kaubamajad- on võimatu mitte pöörata tähelepanu ropendamisele. Mis mind kõige enam imestab: tegu on poisikestega, halvimal juhul tüdrukutega, kes on just kooli läinud või mõned aastad algkoolis õppinud. Tekivad küsimused: kust nad seda õpivad? Kas nad ka tähendusi teavad?. Ise üritan ropendamist vältida ja ehk just sellepärast, et äkki olen mina neile eeskujuks olnud. Nagu eelnevalt sai mainitud, suhtlen omavanustega vabalt. Nad saavad aru tänapäeva slängist ja zestidest
Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: "soov sokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need zestid ei tohiks sokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise." Ameerika Ühendriikide punk rock Kui Inglismaa punk rock moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikaks ajaks põranda alla. Konservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalikud scene'id eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said
seni ainult kergelt puudutasid. Inimesed hakkavad niisugustele rikkumistele energilisemalt 3 reageerima, neid hakatakse pidama häbiväärsemaks. See kõik viib selleni, et mõned taolistest rikkumistest lähevad moraalinormide rikkumiste ringist üle kuritegude hulka. Näide: pühakute ühiskonnas on vaadatakse nt ropendamisele kui kuriteole. NB! See sõltub keskkonnast. Samas ka ressurss liigub. Miks isegi kõige nõrgem tunne ei võiks olla piisavalt tugev, et vältida igasugust mitteallumist? Ühiskonna moraaliteadvus peab täielikult sisalduma ühiskonna iga liikme teadvuses ja olema piisava mõjujõuga, et vältida kõiki teda ohustavaid ründeid. See on võimatu, sest igaüht meist ümbritseb füüsiline keskkond, pärilikud omadused ja sotsiaalsed faktorid, mis mõjutavad kõiki erinevalt.
..see on lihtsalt Adam... selline Ma tean õpetajaid, kes ropendavat õpilast paluvad: „Miks sa minuga ropendad? Mina ju ei käitu ta on...“. sinuga inetult, ega ju? Mida ma olen teinud, mis sind haavas?“ Selline mittekehtestav hoiak, mida väljendab „palun ole minuga kena“-hääletoon, on ebatõhus ning sageli toidab õpilase varjatud tähelepanuotsingut ja võimutaotlust. Üks väljakutsetest ropendamisele reageerimisel on mõnede õpilaste puhul (eriti just teismeliste puhul) „see pole ju midagi“-hoiak. Sageli võib kasuks tulla ropendamise või solvava kõnepruugi Hetke emotsionaalse ärrituse seisundis, mil vaenulik ropendamine aset leiab, peavad keh- teema tõstatamine laiemalt, klassikoosolekul (Rogers 2006b). Ideaalis peaksid klassiõpetajad
annaabi.ee 
