Jägala ja Keila jõed ja joad.
ja Varangu lademe glaukoniitliiva sisaldav savi (0,2 m) ning Pakerordi lademe tumepruun
diktüoneemakilt (1,2 m). Kuni 6 m sügavune joaalune hiiukirn lisab sellesse läbilõikesse veel
umbes 2 m diktüoneemakilti ja teist samapalju fosforiiti. Joast allavoolu jääva kanjoni seinad
lasevad samuti maapõue mitmevärvilistel kihtidel särada.
Jägala juga, õigemini küll sellel asunud veski on äramärkimist leidnud juba 1241. aastal.
Rootsiaegsel (1688) kaardil on tollase veski asukoht juba täpselt üles tähendatud. Selle kaardi ja
tänapäevase situatsiooni põhjal on kindlaks tehtud, et juga on selle ajavahemiku jooksul
taganenud kiirusega u 17 cm aastas. Taganemine ei ole muidugi pinev, vaid hootiline ja seotud
suuremate, mitmemeetrise läbimõõduga paepangaste allavarisemisega.
1917. aastal ehitati Jägala joa energia ärakasutamiseks sellest umbes 1 km allavoolu väike
elektrijaam ja puupapivabrik. 1922