Reostaatkäivituse ja reostaatreguleerimise näiteks on ka faasirootoriga vahelduvvoolumootori juhtimislülitus (joonis 4.11). Mootori rootoriahelasse on lülitatud takistid R1 ja R2, mida lühistatakse kontaktidega K1, K2 ja K3. Kahe takistuse R1 + R2 jadaühendusele vastab mootori mehaaniline tunnusjoon 1 (joonis 4.8, b). Suletud kontaktide K2 puhul jääb rootoriahelasse takisti R2, millele vastab mehaaniline tunnusjoon 2. Suletud kontaktide K3 puhul on rootoriahel lühistatud millele vastab mootori loomulik mehaaniline tunnusjoon 3. Mootori reostaatkäivitamisel suletakse kontakte K1…K3 kas sõltuvalt ajast, voolust või 117 momendist. Mootori tööpunkti muutumine mehaanilistel tunnusjoontel 1…3 on joonisel näidatud nooltega. a) U V W N b) S ω
Mehaaniline kommutaator piirab aga kõrgete toitepingete rakendamist ja seega jäävad mootorite võimsused vaid sadadesse kilovattidesse. Kasutatakse rööp-ja jadaergutuse kombinatsioone (kompaundmootor), kuna alalisvoolumootoreid kasutatakse suure koormusega rakendustes. Maksimaalne ankruvool on samuti piiratud kommutaatori ehituse tõttu. Alalisvoolumootoril on kaks sõltumatut muutujat, mille koostoimes arendatakse pöördemoment. Need on staatoriahel ja rootoriahel. Alalisvoolumootori mudeli koostamiseks liikumatus koordinaadistikus , (joonis 5.17, a,) on telg pooluste teljeks, mida kommuteeritakse mootori talitluse vältel. Telg on ühildatud harjade teljega ning seega on üks ankrumähis paigutatud piki seda telge. Alalisvoolumootori staatorit nimetatakse induktoriks (seal paikneb ergutusmähis). Rootorit nimetatakse ankruks (seal paikneb ankrumähis). Nagu teistel mootoritel, koosneb alalisvoolumootori vooluvektor kahest komponendist:
annaabi.ee 
