Referaat Sõmerpalu 2009 Sissejuhatus Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile. Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud. Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun (Ameerikas ka sinine ja isabella e. koorekohvivärv), roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega. Märgid koonul on täppidena põskedel ja kulmude peal; kõril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all. Turjakõrgus on isastel 68 - 72 cm, emastel 62 - 68 cm (soovitav on keskmine kasv). Tõu ajalugu Tõu algusajaks võib lugeda 19. sajandi keskpaika Saksamaal Apoldas, kus Friedrich
2.3.1. Sinine kuslapuu Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea) on kuni 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas, mis kasvab Põhja-Euroopas, ida pool kuni Kaug-Idani, lõuna pool Kesk- Euroopani, lubjarikastel ja valgusküllastes kasvukohtades, hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti Põhja-, Lääne- ja Loode-Eesti loopealsetel. Kultuuristatud pikka aega tagasi. [9] Võrsed on punakaspruunid, roostepunaste või kollakaspruunide karvadega, säsi on valkjas ning võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid. Pungad on peaaegu risti võrsega ja neid on rohkesti. Külgpungad on munajaskoonilised, terava tipuga, kahe soomusega ja 1-3 lisapungaga. Lehed on hallikasrohelised, võrdlemisi paksud,
kõrvaltööna tegeles koerapüüdjana, kel oli seaduslik igus kinni püüda hulkuvaid koeri. Aretusmaterjalina kasutas ta kõige teravamaid koeri sellest kontingendist. Need nn. "lihuniku koerad", milliseid peeti juba tollal küllalt puhtatõulisteks, mängisid 10/ 10/31 tähtsaimat rolli dobermanni tõu tekkimisel. Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Thüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana
annaabi.ee 
