võimalust. Sõbralik ja asjatundlik teenindus aitavad leida huvitavaid tegevusi terveks päevaks. Kellele ja milleks on vaja Maanteemuuseumi - vastuse leiate ainult kohale minnes. 2.2. Merioone allikas Merioone viib mereni. Läbi palumetsa ja salukuusiku jõuab matkarada viimaks raja kaugeima punktini Merioone allikani. Varbuse oja (ka Kaderna oja) paremal kaldal püstloodis paljanduvat roostepunast liivakivikaljut ja selle alt välja voolavat kristallselget Merioone allikat võib õigustatult pidada kaitseala pärliks. See on siinsetest allikatest üks veerohkemaid. Selline müstilise ilmega paik on loomulikult innustanud inimeste kujutlusvõimet ja seega on paigaga seotud hulk legende, mis allika omapärast nime seletavad. Rahva arvates võib ainult merest nii palju vett välja voolata, sellest ka nimi
kohalolu kuigi sageli. Põhjus on inimsilma lahutusvõimes, mis ei suuda eristada alla 0,2 mm suurusi objekte. Veeõitsengute korral on rakke aga sedavõrd palju, et need on meile nähtavad vee värvuse muutusena. Nähtavaks saab see tänu rakkude pigmentidele. Klorofülli tõttu värvub vesi kõige sagedamini roheliseks. Kui domineerivad sinivetikad, võivad rakkudes sisalduvad fükobiliinid põhjustada sinakasrohelist tooni, harvem roosakat või roostepunast värvust (# 1 a, b). Vee värvus võib aja jooksul muutuda, mis on tingitud nii vetikapopulatsiooni vananemisest, valgusolude muutustest kui ka toitesoolade vähesusest. Vetikad. Vetikaid võib leida väga mitmekesistest biotoopidest. Nende seas on nii auto- kui ka heterotroofe, üherakulisi ja ka hulkrakseid makroskoopilisi vorme. Iseäranis oluline osa on fotosünteesivatel planktilistel mikrovetikatel ehk fütoplanktonil (nn. taimne hõljum). Veeökosüsteemides on nad
annaabi.ee 
