Betti Alveri luuletused
päästma lahti ta kinganööre.
Suvi
Taeva silmad on mu kohal
sügavad ja hellad.
Kõrgel rohelises kuplis
löövad metsakellad.
Suvi sammub üle põllu,
juustes viljakõrred,
mullas kobrutades käivad
suured pulmatõrred.
Mõdupiisku piilab õitest
ristik mesirõske.
Maasikatel magus veri
valgub ühte põske.
Õnnekruusid ääretasa.
Päeva on lukku pannud
roosipuhma õhetusse
mustad murekannud.
Rõkka, kägu! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
Kui ma kauges lapsepõlves
Kui ma kauges lapsepõlves
aabitsat veel lugesin,
mõnikord siis ema kleiti
vallatades pugesin.
Joostes ringi toas ja õues
kuumas mängu-ahinas
kuulsin nagu kurba kõnet
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
annaabi.ee 
