Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
Kaasa toodi peale
aiakujunduslike võtete (ristikäigud, metallist kunstpuud) ka taimi.
Keskaegsest ilukirjandusest tuleb tähtsamana mainida nn Roosiromaani, Roman de la Rose
(Guillaume de Lorris), allegoorilist poeemi, mis sündis 1230.-1270. aastate paiku. Selles
kirjeldatakse paljusid aedu, mis andsid pildi euroopa aiakujunduse ideaalist keskajal. Raamat
kirjeldab ühe noormehe unenägu imeilusast aiast, kus teda tabab Amori nool ja ta armub
jäägitult ühte roosinuppu. Roosinupp sümboliseerib loomulikult noort tütarlast.
Aed ise on nelinurkne, kõrgete müüride taga. Palju eksootilisi puid: granaatõun, kreeka pähkel,
mandel, virsik, aga ka tavalisemad viljapuud, isegi pihlakad ja pooppuud. Veel ka metsapuid -
tamm, pöök, jalakas, vaher, mänd, aga ka küpress, loorber ja oliivipuu. Siin on loomi - hirvi,
oravaid, küülikuid, ja linde. Selgeid allikaid, kus pole ei vetikaid ega konni. Pehme roheline muru.