E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
saaks. Võtlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme lö ogi jäel lendas Risbiteri käst mõ ok
kõgesse, keerutas õus mitu korda ringi ja kukkus alles tüi maad eemal mõsa akna alla maha.
Tema jäele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes
seisis
akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta
õgesti nänud, et õnelik naeratus neiu roosiliste huulte über lehvis. Agnes jä kül kohe jäle
tõieks ja pö oras nä kõvale, aga tema naeratusest jä õnestav kuma Gabrieli süaesse.
Gabriel tundis, kuidas kõk kenad voorused korraga tema rinnus aset võsid: heldus, lahkus,
leplik meel ja üdine inimese-armastus paisutasid tema karedat sõamehe-süant.
«Minge puhkama, junkur!» noomis ta sõralikult. «Täaseks olete vahvust ja osavust külalt
nädanud
annaabi.ee 
