Kust ta korraga selle julguse võttis? See on tärkava armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Väsimuse ilme oli ta näolt äkisti kadunud. Gabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks küünist välja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali, kindla nõuga mitte uinuda, vaid öö läbi valvata. Tema hingeline seisukord tegi selle nõu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust, ta liikmed olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Looduses valitses vaikus ja pimedus, miski asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pea all risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gabriel ei näinud ühtegi tähte, tema silma eest libisesid viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uuesti peale
moraalijutlus on alati kõge pikem ja kõge rangemalt jumalakartlik. Kuid külalt sellest. Inetu tõe on vastumeelne. Pö ordume tagasi «eksamineerimise» juurde. Esimene etteloetud kirjand kandis pealkirja «Kas see on siis Elu?». Võb-olla suudab lugeja väja kannatada kat-kendi sellest. «Millise rõ omsa meeleliigutusega vaatab noor hing igapävase elu teedel vastu mõele oodatud pidustusele! Kujutlus maalib roosilisi rõ omupilte. Vaimus näb himukas moekummardaja end piduliste hulgas «kõgi täelepanu keskpunktis». Tema graatsiline kogu lumivalges rü us keerleb rõ omsa tantsu labüindis; tema silm on kõge säavam, tema samm kõge kergern lõusas seltskonnas. Selliseis rneeldivais kujutelmades libiseb aeg kiiresti mö oda ja saabub igatsetud tund, kus ta võb astuda paradiislikku maailma, millest ta on eietanud nii helgeid unistusi. Kui muinasjutulisena paistab kõk tema vaimustatud silmale